My secret life .

Mkm, see ei ole mingi Hannah Montana wannabe lugu. Jutul on palju keerulisem taust. Ma ei kirjuta seda lugu ette. Tahtsin juba ammu-ammu alustada mingit uut lugu, aga ideid ei olnud... nüüd lasen oma mõttel lihtsalt lennata ja näppudel kirjutada.
Uue osaga on niimoodi, kuidas teile peale läheb .

9. oktoober 1998
Who owns my heart?

Sel päeval oli kõik teisti. Totaalselt. Olin küll kõigest viieaastane, kuid ma tunnetasin seda - mu vanemad olid lahku minemas. Nad vaidlesid köögis. Väga valjult. Just nagu oleks neil huulte asemel ruupori sõõr ja keele asemel mikrofon. See oli kohutav kogemus.
Peale mõneaegset väljakannatamist jooksin trepikotta - jah, elasime veel korteris - nutma. Vajusin trepile ja lasin pisaratel langeda. Naabripoiss tuli just trepist üles. Varem ta oli mind ikka kiusanud, kuid viimase kuu ajal mitte. Ta oli minusse kuidagi teisiti suhtuma hakanud. Poiss istus vaikselt minu kõrvale, ta ei lausunud sõnagi. Võttis jaki seljast ning asetas selle minu õlgadele. Alles siis jõudis mulle kohale, et mul oli tegelikult külm.
Istusime seal päris pikka aega, mina ikka nuuksumas. Lõpuks toetas ta oma käe mu seljale. Pühkisin pisarad ja ajasin end rohkem sirgu. Vaatasin talle oma paistes silmadega otsa. Ta naeratas. Kohutavalt armsalt.
"Merli, mu emme rääkis, et su vanemad ei saa enam nii hästi läbi. Mul on kahju," ütles poiss.
"Nii armas, et sa hoolid. Täna nad jälle vaidlevad. Ma nii kardan," sõnasin hädiselt.
Minu korteri uks avanes. Isa tuli välja, kooberdas trepist alla ja lahkus sõnagi lausumata. Järgmisena tuli ema, tõstis mu poisi kõrvalt üles ja tassis tuppa.

"Ära räägi selle poisiga!" käratas ema mulle suppi tõstes.
"Miks? Ta enam ei kiusa. Ta hoolib." Olin segaduses.
"Ah, mida tema ka hoolib! Tahab ainult külajutte kuulata, et siis enda emale rääkida ja see naabrimutt saaks kogu riigile meie probleemidest rääkida!"
"Emme, ära räägi nii... Markus on tore. Mul oli seal trepikojas veidi külm ning tema laenas mulle oma jopet," kaitsesin Markust kogu hingest.
"See on ainult pettus. Mida sa seal trepikojas üldse tegid?" muutis ema teemat, vaatas mind korraks ja pistis kisama: "Issand, laps, miks su silmad punased on!"
"Nutsin, ema, nutsin..."

So cool

mis edasi saab

Äge !

No selge siis, tuleb uus .

_______________
23. oktoober 1999
Put your hands in the air and scream.

Mäletan seda päeva ideaalselt. Olin siis kuuene.
Emme ja issi olid juba tööl ning Markus tuli meile. Tal olid enda ema tehtud pannkoogid kaasas. Võtsime külmikust maasikamoosi ja lasime kookidel heamaitsta.
Lõbus oli. Iseseisvad lasteaialapsed laupäevahommikul.

Varsti tuli Markuse ema uurima, et kuhu poiss nii kauaks jäi. Markus pidi lahkuma...

Istusin aknalaual ja vaatasin alumise korruse rõdule. Seal oli üks tädi. Ma polnud teda kunagi näinud. Teadsin, et selles korteris elab üks onu koos oma naisega, kuid seda tädi ma näinud ei olnud kunagi kohanud. Kuna ma tolle onuga väga hästi läbi sain, siis otsustasin asja uurima minna, sest no mine tea, mis murdvargad võivad rõdu kaudu sisse muukida. Selliseid tädisid tasub kahtlustada.
Hüppasin aknalaualt alla, pistsin sussid varvaste otsa ning lippasin alla.

Lasin korduvalt uksekella, kui lõpuks tuli onu ust avama.
"No, Merli, tere! Mis sa siin teed?"
"Tulid naabrivalvet tegema," teatasin tõsiselt. Onu hakkas selle peale muidugi naerma.
Siis kuulsin üht naishäält teisest toast hüüdmas: "Robert, kes see on?"
"Merli! See pisike tüdruk teiselt korruselt!" hüüdis onu Robert vastu. See tädi, kes karjus tuli ka esikusse ja kukkus kätt suruma.
"Tere, Merli! Mina olen tädi Margaret. Onu Roberti naine," jutustas tädike väga innukalt.
Ehmatasin ning küsisin: "Aga mis siis tädi Liinast sai?"
Margaret vaatas tõsiselt onu Roberti poole. Mina lugesin sellest pilgust väga palju... Onu Robert jättis ilmselgelt tädi Liina maha, tädi Liina oli veel rase ka! Pisarad valgusid silma ning jooksin kiiresti koju tagasi.

Emmel oli õigus, kui ta ühe tüli käigus issile käratas, et kõik mehed on sead. Seda nad ka on. Kuid minu õnneks oli Markus teistsugune. Mina oma kuueaastase mõistusega tunnetasin seda.

Õhtul tuli issi koju. Jälle joogine. Seekord isegi veelgi tuntavamalt.
Kui emme koju jõudis hakkasid nad taaskord tülitsema. Nad ei pannud mind vist üldse tähele, sest istusin koguaeg seal samas juures. Vaatasin pealt kuidas vanemad karjusid.

Öösel ärkasin lihtsalt millegi peale üles. Und ei tulnud enam. Läksin elutuppa, võtsin laualt ühe apelsini ning hakkasin sellega mässama. Äkki, kuulen, et keegi kolistab vaikselt minu toas. Liikusin vaikselt sinna ning nägin oma ema minu asju pakkimas.
"Emme, kuhu me läheme?"
"Ära, tibuke, ära. Mina seda sinu isa enam välja ei kannata. Esimese rongiga, mis tuleb, läheme kohe vanaema juurde," teatas ema selgesõnaliselt.
"Aga mis Markusest saab? Ma ei saa enda sõpra siia maha jätta."
"No kahju küll, aga kunagi saate ikka kokku. Mul on tema ema number olemas."
See pisikene lootus siiski lubas mul Markuse juurest lahkuda. See pisike lootus - kunagi saame kokku -, mille ema lubas tollel öösel, on mul siiani meeles.
Läksin vaikselt ema juurde ja embasin teda.
Sosistasime korraga: "Ma armastan sind."

Jumala hea .

Sit*x hea!Jätka kindlasti!

Väga hea, huvitav sisu !

Kas sa teed edasi ka veel we ???

ah, kurat, unustasin täiesti, et see mul siin on.

Ma ei usu, et teen. Tegelen hetkel (nojah, arvuti on katki, ma ei tea, kas see jääb alles) hoopis ühe uue järjekaga.

Kui ideid tuleb siis tee edasi