I will never love another person the way I love myself. [one-shot võistlus]

Jutt tuli üsna lühike, niiet palun kõigil läbi lugeda .
Oleks armas, kui kommenteeriksite ka.
Ja ma tahtsin kolme asja küsida:
1. Kas keegi veel osaleb? Ma tunnen, et olen selle töö muidu ilmaasjata teinud.
2. Miks sa enda oma ära kustutasid, Kettu? Ega minu arvamus see kõige tähtsam ka ei ole ju. Äkki kellelegi oleks tohutult meeldinud.
Ja... 3. Kas ma võin selle enda kodulehele ka üles panna või ei tohi see mujal olla?


_______________
Aga siin on jutt:
I will never love another person the way I love myself...

„Joseph,“ kordas Kevin taas mu nime.
„Mida?“ nähvasin ja pöörasin oma näo tema poole.
„Sa pead Chelsea’ga rääkima,“ ütles ta kindlalt. Mul oli tunne, et ta pigistab Danielle käe puhta sodiks.
„Aga kui ma ei taha?“
„Saad sa aru või? Sa lihtsalt pead!“ Kevin peaaegu et karjus. Tema hääles ei olnud enam toonigi viisakust ja rahulikkust. Isegi Danielle jõllitas mind ebameeldiva kullipilguga.
Otsustasin mitte midagi kosta ja õiendajatele selja pöörata. Ma lihtsalt ei suuda kedagi teist nii palju armastada kui iseennast. Nad võiksid ka juba sellest aru saada.
„Joseph, sa ei saa selle eest ära joosta!“ hüüatas Kevin, kui ma uksest väljas olin.
„Watch me!“ karjusin talle.

Nagu iseenesest kõndisin siiski Chelsea maja poole. Tahtmatult koputasin uksele. Täpselt nagu Kevini vaim oleks mind nügima tulnud. See oli imelik.

„Tere Joe!“ hüüatas Chelsea mind nähes, „Tule sisse ja istu!“ Ta säras nagu alati. Tema juuksed olid puhtad ja kenasse hobusesabasse sätitud. Ta lõhnas värskelt ja joovastavalt.
„Kevin käskis mul sinuga rääkima tulla,“ ütlesin põrandat silmitsedes. Ma ei julgenud talle otsa vaadata... Ma oleksin lihtsalt ära uppunud nendesse sügavatesse pruunidesse silmadesse. Vaevalt, et keegi mulle päästerõnga ulatanud oleks.
„Ei tea millest siis?“ päris Chelsea kõlava häälega. Ta sättis laulal olevat linikut. Ta muutus kuidagi närviliseks.
„Eks ikka meie tülist vast...“ vastasin pikaldaselt. Jälgisin tema sõrmi vastu laua äärt trummeldamas. Küüned olid küll pikad, aga mingit erilist klõbinat küll ei tekkinud. See vapustas mind.
Chelsea vaatas mind ja naeratas: „Mis tülist?“ Ta kavatses selle mulle ikka sada korda raskemaks teha, kui olin plaaninud. Lausa kohutav, kui kena ta kõigi vastu tahab olla ja teeskleb nagu oleks kõik unustanud, aga tegelikult pole. Ta hoiab nagu trumpe edaspidiseks, mis välja käia, kui läheb vaidlemiseks või niisama ütlemiseks.
„Palun... Ära tee seda nii raskeks. Ma ei usu, et sa juba unustanud oled,“ sõnasin vaikselt ja mornilt.
„Jah, sul on õigus. Ma pole unustanud, aga kas siis närvitsemine ja karjumine oleks parem kui unustamine?“ Ta sättis jälle fakte mu nina alla. Mind ajas see närvi, aga õnneks suutsin end kuidagi talitseda.
„Ei, see ei oleks parem,“ ütlesin napisõnaliselt. Chelsea meeleolu oli taas muutunud. Närvilisest oli saanud murelik ja mõtlik.
„No näed siis,“ sõnas Chelsea rahulikult ja mornilt, „Mida me siis rääkima peame sellest... tülist?“ Ma ei osanud talle midagi vastata. Ma ju isegi ei teadnud. Kevin ka hea vend, käsib rääkima tulla, aga ei küsi, kas ma üldse midagi öelda oskan.
Kehitasin õlgu. Chelsea tõi välja kuuldava ohke. Ta tõmbas sõrmedega läbi patsi. Olukord oli kuidagi ebamugav. „Teed soovid?“ Ta küsis seda nagu irooniaga... Just nagu ta oleks sisimas minu üle naernud.
„Võib kah,“ ütlesin vaikselt. Jälgisin tema vaipa põrandal lebamas. Chelsea tõusis ja liikus aeglaselt köögi poole. Istusin veel hetke ja läksin siis sama teed.

„Mis siis saab?“ küsis Chelsea teed rüübates.
„Ma ei tea.“
„Sa ei tea ka kunagi midagi.“ Chelsea ärritus. Ta silmadesse tekkis ebameeldiv säde ja ta tõusis püsti. „Alati kui on mõni probleem, sa põgened. Sa ütled, et ei tea. Sa ju tegelikult tead. Sa tead isegi paremini, kui su lihane vend – Kevin – kes paistab välja küll kõike teadjana.“
Selline moraal käis mulle lihtsalt pinda ja karjatasin: „Aitab! Ma tõesti tean, mida tahan, aga ma lihtsalt ei julge... lihtsalt ei julge sulle seda välja öelda.“
Me seisime vastastikku ja kuulsime üksteise hingetõmbeid. See oli väga intiimne moment, kuigi olime tohutult vihased ja ärritunud. Chelsea silmad rändasid minu näos ja minu silmad tema näos. See oli lausa imelik.
Viimaks laususin: „Aga... Mind ei huvita. Ma armastan iseennast. Mul ei ole haletsejaid vaja. Minuga on kõik korras.“ Kõndisin köögist välja ja lahkusin majast.

Istusin pargipingil ja jõllitasin altkulmu möödaminevaid inimesi.
„Joseph!“ karjus Nicholas, kes minu poole lippas. Tõusin pingilt ja hakkasin eest ära kõndima, kuid Nick jõudis järgi.
„Kas sa ei kuulnud, et ma su nime karjusin?“
Ma ei vaevunudki oma suud kulutada, et sellisele mõttetule küsimusele vastata.
„Noh... neelasid keele alla?“ Nicholas üritas naljakas olla.
„Rääkisid Chelseaga?“ Nick hingeldas kergelt. Ma kõndisin lihtsalt väga kiiresti.
Jäin seisma. „Jah, me rääkisime.“
„No kuidas siis jääb teie suhetega?“
„Tulin karjudes majast välja.“
„Ow...“ Nicki nägu moondus. Ta oli kuidagi kohmakas, aga üritas vennaks olla.
„Ah, lähme koju,“ tegin ettepaneku. Nick oli sellega nõus.

Olin oma toas ja lugesin internetist mingit igavat artiklit. Kõik ainult kuulujutt ja ei ühtki kindlat fakti.
Vaatasin taas pealkirju, äkki jäi mulle silma enda pildi kõrvale kirjutatud tekst:
Kas Joe Jonas on koos oma kaasnäitleja Chelsea Staubiga?
See tundus küll põnev, et mis nad taas välja mõtlesid. Klikkisin pealkirjale ja avanes üsna lühike artikkel:
Chelsea ja Joe on küll sarjas J.O.N.A.S väga intiimsetes suhetes, aga päriselus on nad öelnud, et on kõigest sõbrad. Kuid on tunnistajaid, kes nägid neid koos linnas käest kinni kõndimas. Kas nad on paar või tõesti nagu väidavad – ainult sõbrad? Kas J.O.N.A.S’e Stella ja Joe tõesti miilustavad? Kui on infot, siis saatke kindlasti meile. Eks kõik tahavad teada.
Vihastusin ja lõin sülearvuti kaane kõvasti kinni.
„Mis laamendad?“ küsis uksel seisev Kevin.
„Mis tahad?“ küsisin ülbelt vastu.
„Midagi erilist. Tahtsin teada, kuidas sul tuju on... aga ilmselgelt mitte hea.“
„Ei ole jah...“ ütlesin vaikselt ja avasin taas arvuti, „No vaata mis saasta nad kirjutavad.“
Kevin istus minu kõrvale ja uuris artiklit: „No jah. Siis on arusaadav. Mul oleks veel nõmedam tuju, kui midagi taolist minuga seoses oleks.“
„Mul on homme selle sama tüübiga intervjuu. Mis ma talle ütlen?“ Olin üsnagi hirmul. Äkki kukun kõigest rääkima.
„Räägi nii nagu asi on. Ära valeta, aga proovi võimalikult vähe öelda.“ Kevin andis väga head nõu. Rohkemat polnudki vaja.
„Sa oled liiga hea vend... Ma ei vääri sind.“ Tundsin, kuidas mu silmad märjaks tõmbusid. Haarasin kõvasti Kevini ümbert kinni.
„Väärid ikka. Eks me ole kõik ühesugused. Lase end lihtsalt lõdvaks ja luba inimesi enda kõrvale.“ Kevin oli taaskord liiga hea. Mina olin ju koguaeg tema peale karjunud. Ta lihtsalt paneb inimesi kõike unustama.
„Tänan, bro.“

Läksin taas Chelsea poole. Julgena. Kindlana. Valmis kõigeks. Absoluutselt kõigeks. Olin juba valmis koputama, kuid Chelsea avas ukse.
„Ma nägin sind aknast, tule sisse.“ Ta oli rahulik. Selle asemel, et lihtsalt sisse astuda, tegin paar kiiremat sammu ja haarasin ta oma embusesse. Chelsea nuuksatas.
„Mis nüüd?“ küsisin kurvalt ja ilma igasuguse imeliku toonita.
„Ma nägin seda artiklit.“
„Sellest kohe nii löödud?“
„Jah.“
„Oh, sind küll.“ Kallistasin teda veelgi tugevamini. „Koos saame sellest üle.“

Istusime külg külje kõrval ja lihtsalt vaikisime. Chelsea toetas oma blondi pea mu õlale ja hoidis ümbert kinni. Soe oli.
„Õnnitlen,“ sõnas Chelsea kuidagi ootamatult, mille tõttu ma võpatasin.
„Mis asja? Miks sa mind õnnitled?“
„Sa oled oma iseenda armastusest üle saanud.“ Ta ütles seda nagu iga tavalist lihtlauset, aga mulle tundus see naljakas ja muigasin kergelt.
„Mis sa selle all mõtled?“
„Tahad öelda, et sa ei hooli ikka minust?“ Chelsea muutus kahtlustavaks ja ta vaatas mind.
„Ma olen sinust koguaeg hoolinud.“
„Näha küll ei ole olnud.“
„Kallis,“ sosistasin Chelsea ümbert kinni võttes. Ta tundus kuidagi nõrk ja kaitsetu. „Nüüd on näha?“ küsisin vaikselt.
Chelsea puhkes naerma: „Jah, on küll.“
„Siis on hästi...“

Kas siis ikkagi on võimatu ainult iseennast armastada? Keegi ikka suudab südamesse tungida ja selle vallutada. Selle üle ma mõtlesin õhtul veel tükk aega, enne kui magama jäin.

1. Kas keegi veel osaleb? Ma tunnen, et olen selle töö muidu ilmaasjata teinud -
Ma osalen kindlasti ise ka ja loodan , et keegi veel .
2. Miks sa enda oma ära kustutasid, Kettu? Ega minu arvamus see kõige tähtsam ka ei ole ju. Äkki kellelegi oleks tohutult meeldinud - See ei olnud ainult sinu arvamuse pärast
mulle endale tundus ka see kahtlane kui ma pärast uuesti lugesin ma osalen aga teen uue
kui kellegile see ei sobi et ma uue teen siis öelge ja ma ei osale !
3. Kas ma võin selle enda kodulehele ka üles panna või ei tohi see mujal olla? Muidugi võid selle sinna ülesse panna !

Ja siis paar kommentaari jutu kohta See oli nagu rämedalt hea .
Sul on kirjutamisannet

1. Kas keegi veel osaleb? Ma tunnen, et olen selle töö muidu ilmaasjata teinud. - Ma vb osalen, kui jõuan selle aja jooksul midagi välja mõelda...

Aga muidu täiega hea,!

Awws . Sorry, kettu, et ma nii uudishimulik olin, aga tundus, et kõik oli minu süü :/. Aga tore, kui sa osaled uue jutuga! .

Krissu - Ma tänan sind! Loodan, et jõuad ka osaleda .

Ma üritan osaleda
aga sinu oma on SUPERHÜPERHEA .

Mitte ei ürita, vaid osaled ja jutul lõpp ! .
Aga minu oma... muidugi hea olema .

See on täiega hea!

Aitäh