Funky Dunky 2.Osa olemas.

Ma siis mõtlesin, et proovin ka järu kirjutada. Seda võib lugeda peaaegu mu esimeseks järuks.

Esimene osa on suhteliselt sissejuhatav ja natu vb ka igav. Aa, ja jutt on mina vormis aga mitte minust.
1.OSA

"Elas kord üks tore vanamees. Ta elas koos oma kaksikvennaga. Tema oli neist kahest see hea ja teine oli kuri." Selleaja peale, kui ma olin jõudnud kolmanda lause jutust lõpetada, vajus Kalle juba sügavasse unne.
Ups. Ma vist unustasin end tutvustada. Niisiis. Minu nimi on Dunkan aga mind kutsutakse Dunkyks. Olen 14. aastane ja mul on blondid juuksed ning ookeani sinised silmad, nagu mu emps ütleb.
Igaljuhul jäi Kalle nüüd magama ja ma hiilisin super vaikselt, tibu sammudega tema toast välja. Minu õnneks tuli mul hiilimine üpris hästi välja, sest kui poleks tulnud siis ma vist loeksin Kallele jälle mingisugust uut unejuttu. Kohe kui ma olin toast välja jõudnud võtsin ma suuna köögi poole. Sinna jõudmine võttis mul suhteliselt kaua aega, kuna maja kus me elame on hiiglaslik. Kõike seda sellepärast, et me ei ela ainult suures majas, vaid me oleme ka ropult rikkad, nagu mõned ütlevad. Mitte, et see mlle ei meeldiks aga lihtsalt, et ma olen poiss ja rikas, kui millegi pärast ei taha keegi minuga sõber olla. See teeb mind kurvaks.
Mõne mintsa pärast jõudsin ma meie hiiglama suurde ja puhtasse kööki. Seda kõike otseses mõttes. Kõndisin külmkapi juurde ja avasin selle ukse ning hakkasin sealt jäätist välja võtma. Kuid äkki kuulsin ma koridoris samme siia poole tulemas. Mul hakkas isegi natu kõhe, kuna Kalle magas ja kedagi teist ei olnud kodus. Lõpuks sammud jõudsid ukseni ja siis uks avanes ning seal seisis...

Edasi juba järgmises osas.

Aga kuna see on mu esimene järu siis ootan kriitikat ja kommentaare.
Palun, öelge ka kas on ültse mõtet mul edasi kirjutada.

Algaja kohta väga hea,
kirjuta edasi .

Kuna mull ei tulnud vahepeal mingit mõtet, siis ma otsustasin, et lasen lihtsalt oma näppudel liikuda ja vaatab mis välja tuleb.

Eelmises osas:
Mul hakkas isegi natu kõhe, kuna Kalle magas ja kedagi teist ei olnud
kodus. Lõpuks sammud jõudsid ukseni ja siis uks avanes ning seal seisis....

2.Osa
...seal seisis Carl. Carl on minu onupoeg. "Mida sina siin teed?" küsisin ma Carli käest suhteliselt ülbelt. Ülbelt selle, et ma vihkan teda. Ta on minuga sama vana. Minu küsimuse peale ta vaikis. Kuid astus minu poole, endal vastik irve näol. Ja siis tuli tema suust mind üllatav vastus: "Mina? Mida sina siin teed?". Ma lihtsalt pidin paar sekundit vaikima, sest tema vastus oli niivõrd üllatav. Tavaliselt ta vastab, et pole sinu asi. " Kuule Carl, kas sa tunned end ikka hästi või?", üritasin ma nii rahulikult kui võimalik küsida. " Ei ja jah. Aga kuidas sinuga on?", küsis ta minu käest. Ja nüüd ma mõtlesin, et ma olen surnud, sest see Carl keda mina tunnen ei küsiks ealeski minult midagi sellist. "Ja, jah. Minuga on häst, veel" sosistasin ma endamisi. Mul käis peast läbi nii palju erinevaid teoorjaid, et tundus nagu mu pea plahvataks. Kuid siis torkas mulle pähe kõige loogilisem värk, mis võis Carliga juhtuda. Mina arvan, et keegi tegi temaga lolli nalja ja viskas talle kas lillepoti või siis mingi kivi pähe ja Carl unustas ära, et ta vihkab mind. Kuid jmh. Siis ma panin tähele, et ta pea ei olnud ju üldse verine. Mul ei olnud muud võimalust kui helistada isale, et ta kutsuks hoidja Nelly Kalle juurde ja mina ise lähen koos Carliga haiglase. Igaksjuhuks, et äkki tal ongi peapõrutus või midagi sellist. Läksin ja võtsin laua pealt telefoni ning valisin isa numbri. Rääkisin isale, et Kalle ei allu mulle ja ma ei saa Kallega hakkama. Minu õnneks jäi isa seda uskuma ja peatselt jõudis kohale hoidja Nelly. Mina võtsin Carli ning asusin haigla poole teele. [i]Selleks, et me haiglasse jõuaks pidime me kas võtma bussi või takso. Carliga minne tundus takso mulle parem, sest ma ei tahnud enda marki täis teha. Kuid tekkis probleem, sest meie kandis taksosi ei liigu, kuid bussijaam oli paarikümne meetri kaugusel. Bussi juba läheneski ja me kiirustasime selle peale. Jõudsime täpselt õigel ajal. Buss peatus ja uksed avanesid. Me astusime peale, oh mis üllatus. Bussis oli ainult kaks inimest. Üks oli bussijuht ise ja teine mingi kahtlane tüüp bussi tagaotsas. Ka bussijuht nägi teistsugune kui tavalised bussijuhid. Ma ulatasin juhile raha ja panin esimese asjana tema juures tähele, et tal oli hästi suur, kuldne sõrmus sõrmes. See kinnitas mu kahtlusi, et kõik pole päris korras aga me ju pidime Carliga haiglasse saama ja buss oli ainuke võimalus. Me Carliga istusime umbes bussi keskossa. Kuna ma teadsin, et haiglani on mingi kahekümne minuti tee ja mul oli jube unekas tukastasin ma natukene. Mu silmad ei jõudnud veel kinni vajuda kui buss järsku peatus. Ja mitte haigla ees vaid kuskil metsa vahel. Ma jooksin ukse juurde kuid see ei avanenud. "Miks see ei avane?!?!?!" karjusin ma paaniliselt. " Dunky, vaata ette!!!" karjus Carl mulle järku ja ma keerasi end ümber. Seal seisis bussijuht ja tal oli käes nuga. Ta sammus minu poole ning siis järsku tundsin ma kõhus julma valu. See oli välja kannatamatu. Äkki ma kuulen " Laske mind lahti te rumalad tüübid!" Carl kiljub nagu plika. See toob mu näole väikese muige. Kuid ma ei jaksa enam. Liiga valus on. Ja siis äkki põletav valu lakkab kuid ikka ma tunnen valu. Ma üritan haarata kinni sellest noast, et seda välja tirida, kuid seda pole enam mu sees. Ma ei suuda enam, mõtlen ma ja sulen silmad ning vajun tumebusse.

Edasi järgmises osas.

Kommentaare?
Kriitikat?
Soovitusi, mis võiks olla teisiti?

see et kui kirjutad, siis ürita nagu lõigud ka teha ja üldiselt uue isiku otsekõne algab uuel realt
muidu pole vigagi

Noh, nagu öeldakse, et vigadest õpitakse,
Eks, ma ürita ka oma vigadest õppida.