Et mingi uus järjekas, mõtlesin teha.
Kui ei meeldi, siis anna teada, ei jätka siis.
See on suht jutustav tekst. Ja sellel ei ole palju osi.
Esimene osa tuli hästi lühike.
Jätkan?
Mu elu algas sellega, et kui ma sain juba nelja aastaseks, pidin ma rabama tööd, kuna me elasime maakohas ja minul olid väga ranged vanemad.Ja ka järgmised kaheksa aastat olid mul väga rasked, mida vanemaks sain seda rohkem tööd mul oli. Mu päev algas sellega, et ärkasin, tegin süüa, viisin ka loomadele süüa, seejärel läksin kooli, kus mul ei olnud palju sõpru ja mind narriti "
Hei kalts, loomad lasti lahti või?" Need sõnad tegid mulle väga haiget, aga ma olin juba nendega üsna harjunud. Mul ei olnud koolis kellegiga koos olla, ainult paari nohikuga, nagu ma isegi.
Pärast kooli läksin ma kohe koju, kus pidin taaskord tööd rügama. Mul ei olnud kunagi vaba aega, ega ma ei saanud väljas ka käia, kuna mul ei ole sõpru.
Ma olen pere ainus laps. Õnneks. Kuna ma ei taha, et mu vend või õde peaks kannatama. Ma ei sooviks kellelegile sellist elu, isegi mitte oma vihavaenlasele. Kui ma olin üheteistkümne aastane, siis ma hakkasin päevikut pidama, päevik on mulle väga kallis. Ja teile teadmiseks veel, kui ma midagi valesti tegin, siis ma sain isalt peksa või riielda. Mul on seljal isegi armid, sain selle siis kui olin seitsmene.
Ma pesin peeglit, kuid ma lõhkusin selle kogematta ära, isa tuli kohe minu juurde ja karjus minu peale "
Kuradi tatikas, sa tood meile ainult halba õnne." Ja ta lõi mind rihmaga selga seitse korda. Mul oli nii valus, ma mäletan seda väga hästi, kuid ei tahaks mäletada.
Kaheteistaastaselt olid mul prillid, pikad pruunid juuksed, meiki mulle ei ostetud, ja riided sain ma kaltsupoest, isegi neid ei saanud ma ise valida ja emal - tal ei ole maitset. Ma tahtsin endale uusi riideid ja välimust. Kuid ma olen eikeegi, minu arvamus ei lugenud mitte kuskil, mitte keegi ei kuulanud mind.
Ma uinusin igalõhtul mõttega "
Äkki homme see piin lõpeb!"Kirjavigu?
Osalisi ei võta!
Sorry et eelmist juttu edasi ei kirjutand..Mõtted said otsa.Aga selle teemaga tuli hunnik mõtteid.
by 
Pealkiri: Raske Lapsepõlv # 1 
.
